"Maailma kõige ohtlikuma matka" läbimine
"Maailma kõige ohtlikuma matka" läbimine
Anonim

Šveitsi Hardergrati noatera on 16 miili pikkune ja vertikaalse tõusuga üle 10 000 jala

See on minu ajaveebi Semi-Rad.com kümnes aasta ja sellest ajast peale, kui ma seda alustasin, on mul vedanud, et olen saanud teha päris imelisi seiklusi. Kogu selle aasta jooksul kirjutan ma 12 oma lemmikseiklusest, ühe kuus. See on sarja seitsmes.

Umbes kella 20.30 paiku 2. septembril 2014 seisin oma sõbra Dani köögis Šveitsis Interlakenis, viilutasin koorega leiba ning lämmatasin seda maapähklivõi ja Nutellaga, kui Dan tuppa tuli.

"Kas sa sööd jälle?" küsis ta uskmatult. Vastasin millelegi jaatavalt.

"Sa sööd rohkem kui keegi, keda ma kunagi kohanud olen!" ütles ta omamoodi naerdes, kuid mitte päris nalja. Tegelikult olime just paar tundi tagasi õhtusöögi lõpetanud. Aga minu kaitseks: ärkasime kell 2 öösel. alustada matka kell 3 öösel, läbides 16 miili ja 10 000 jala kõrgust. Ma ei kavatsenud alustada kaloripuudusega. Lisaks, kui olete Nutellat varem söönud, võite olla teadlik, et see on kuradi suurepärane.

Tundsin Danit ja tema naist Janine’it paar aastat ning veetsime mitu nädalat teineteise seltsis, nende majas, radadel, liustikel, kaljutõusudel ja kõrvuti Šveitsi mägimajakestes. Nad tegid fotosid, ma kirjutasin artikleid ja meil oli tore aega veeta ning samal ajal tööd teha. Teadsime üksteisest palju. Kuid ma arvan, et see oli hetk, mil mõistsin, et meil ja Danil oli toidu ja treeningu suhtes vastupidine suhtumine. Tema jaoks oli toit vaid kütus, mis võimaldas treenida. Minu jaoks võimaldas trenn toitu süüa. Ma ei vihka treeningut ja Dan ei ütleks, et ta vihkab toitu, kuid üks meist on chile relleno burritodest rääkides palju rohkem elevil kui teine. Dan on sportlane, kes tõuseb diivanilt 5,11c, jookseb kiiresti ülesmäge, jookseb kiiresti alla, suusatab kiiresti ülesmäge ja armastab maanteerattaga mäkketõusu purustada. Sõin kunagi maratoni joostes viis New Yorgi pitsaviilu.

Veidi üle viie tunni hiljem pedaalisin läbi Interlakeni vaiksete tänavate ühe Dani ja Janine’i antiikse ristlejaga. Minu toonane tüdruksõber Hilary istus külgsadulas üle raami tagaküljel ja me järgnesime Danile, pedaalides Janine'iga oma rattaga samas kohas. Suundusime otse Harder Kulmi rajale, et pääseda Hardergrati läänepoolsele otsale, mis on taimestikuga kaetud tippude terav hari, mis kõrgub sügavsinise Brienzersee järve kohal, mitu tuhat jalga allpool.

Dan oli saatnud mulle mitu kuud varem mäeharjast foto, öeldes midagi sarnast: "Vaata seda hämmastavat asja, mis meie tagaaias on." Sel ajal ei olnud Internetis Hardergrati kohta teavet, kuid ma arvasin, et see on järjekordne hämmastav seiklus, kus Dan tõmbas mind enda selja taha, samal ajal kui ma vaikselt imetlesin mõnda ilusaimat maastikku, mida oma elus näinud olin., higistades samal ajal neli korda rohkem kui Dan ning tal on raskusi üheaegselt rääkida ja hingata. Ma ei oleks pettunud.

Beeta, mis mul matkal oli, oli põhimõtteliselt järgmine:

  • 16 miili.
  • 10 000 jala kõrgust.
  • Kui olete mäeharjal, pole juurdepääsu veele.
  • Peab lõppema kell 18.30. jõuda Rothorni rongile kaugelt idapoolselt harjalt alla või kõndida karistavalt järsust 5400+ jala kõrgust laskumist tagasi tsivilisatsiooni – matk, mille peate ilmselt ise tegema, sest Dan ja Janine on toredad kuid mitte tingimata ohverdada oma põlvi mitmetunnisel allamäge matkal, sest olete aeglane.
  • Muidugi võiks matka alustamiseks sõita rongiga üles harja tippu, aga rong stardib alles hilisel hommikul ja siis on kogu tere hommikuvalgus kadunud, nii et fotod on nõmedad ja ka sa ei pruugi jõuda õigeks ajaks üle mäeharja, et teisest otsast rongile jõuda, nii et matkame pimedas mättaharjale.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Lisateavet matkamise või Hardergrati marsruudi läbimise kohta leiate siit.

Soovitan: